Vot just selline tunne on mul igapäev. Minu suutmatus end motiveerida liikuma on mõrvalik mu närvidele. Ma lihtsalt ei saa aru, kuida satuvad mu tegemised alati viimase peale, kuigi ma pidevalt närveerin nende pärast.
Järgmine nädakvahetus on lähenemas oma lõpule. Kuidagi kuuresti läheb see aeg, kui tahaks vaid vedeleda ja uurida kuidas elu käib. Tuleks midagi huvitavat telekast vähemalt, aga ei. Aint tantsimine jne. lollamine. Kusjuures, minu suureks rõõmuks, on see tantsimine mitmest kohast paralleelselt. Ärge saage valesti aru, mul pole tantsu vastu midagi, aga tants pole elu ikkagist.
Aga jah, nädalavahetus oli muidu vaatamiste rikas, sain jälle liikuvat kino mängida ja filme näitamas käia tuttavate pool. Kuigi paroodiate vaatamine muutus peasündmuseks õhtu poole.
Igatahes, luban olla loomingulisem järgmnine kord siis ei pea kohvi käes seda lugema(ega kirjutama), mis ma kirja panen.

bai bai xD