Vatsti peaks loeng ka lõppema. Ma imestun enda võime üle totaalselt ignoreerida kõlaritest tulevat juttu. Midagi pole teha, vaja netist istuda. Igatahes, algplaan oli filosoofia koduste töödega tegeleda, aga siuke plaanid on lootusetud (hopeless from the get go).
Mind valdus suur hämming, kui nägin, et välja on tekkinud mingi valge kraam. Lumi nagu see olla ei saaks kuna tegemist on Eestiga. Meil on lumi siis kui peaks päevitamisperiood olema.
Peaks hakkama rüperaali kokku pakkima, aga ei viitsi. Kui alustada, millegi kirjutamist siis tekib sõltuvus sellele mingisugune lõpp tekitada.
Tegelikult ma olen mõelnud hakata kirjutama uut lugu. Hägune idee tuli mulle unes. Seal oli inimestel võime hologrammina ajas rännata. Aeg oli kindel käidud rada, millele sai tagasi vaadata, kuigi muuta seda ei saanud. Tegelastes pole ma kindel, aga ma tahaks läheneda sellele inimese vaatevinklist, kelle elu hakkab muutuma tänu hologramm ajarändamise pärast. Räpased perekonna saladused jne võib ilmavalgust näha. Kujutan ette, et tuleks paari leheline toore jutuke ning kui võtta asja veel tõsisemalt siis oma 5-6 lehte.
Igatahes, nüüd läheneb filosoofia seminar nagu rong, mille pidurid ei tööta.
NB! mulle üldse ei meeldi, et see külastuste lugeja märgib ka minu käimised enda bloggil.