Jõulupukki hakkab vaikselt enda reed valmis panema. Vaja ju füüsika seadusi rikkuda, et jõuda kõik kingid ära viidud.
Pikk töönädala lõpp oli. Jooksin ühelt peolt teisele. Kuigi näod eriti ei muutunud. Üldsegist, mul on hakkanud see liigne alkoholi tarbimine pinda käima. Mis rõõm see on end nurka juua ilma, et märkaks neid nüanse, mis peoga kaasa käivad. Võõrad inimesed leiavad üksteise näiteks või kogemata välja öeldud saladused. Inimpsühhologilises mõttes, on see väga hariv aeg. Paljudel juhtudel saan huvitavaid info fragmente.
Igatahes, pühad on lähenemas ning maa on jõuliselt must. Kujutan ette, et saame jälle lumesõja asemele porisõda teha.
PS! cüül, mingit hiidkalmaari sulatatkse lahti, just telekast nägin. Kuulsin, et isegi hiidkalmaarid elavad aint 400+ päeva. Live fast and die fast

Täna sai kino. Peale selle, et sai matemaatikaga nalja koolis. Poolunes proovida loogilisifunktsioone lihtsustada on alati "hea" idee.
Tegelt kino all mõtlen, et käisin filmi "Päev, kui Maailm seisma jäi". Originaalis "The Day the Earth Stood Still". Et mitte spoilerdada, räägin sellest umbkaudselt. Taas sain näha Keanu Reeves'it übermensch tüüpi rollis. Huvitav film oli, kerge segu igasugustest UFO filmide stiilidest ja stsenaariumitest. Polnud vajagi igasugu jõledikke filmi, et see oleks õudne. Natuke poolikuks tundus jäävat lõpus. Olin väga üllatunud, et sellest nii vähe kuulda on olnud. Eriti kui tegemist polnud jama filmiga. Tegelt see filmi eelne ülereklaamine ongi jama. Tekitab kõrgeid eelarvamusi ja lootusi, mis rikuvad filmi nautimist. Nüüd sain, teadmata väga filmist, postiivse elamuse kuna pidasin seda odavamaks kui tegelt oli. Igati soovitan teistelgi pilgu peale visata. Kui ma väga mööda ei pane sis tegemist oli nn remake-ga. Vanemast filmi uus ekraniseering.
Muidu oli ka imelik päev. Tagasi teel kinost jalutasin kursavennaga bussipeatusest mööda, kuulsime mingi lausekatkendit "... she was raped here...". Natuke köhedaks tegi olemise, et sellest nii muuseas räägitakse, aga vahest on parem teada vähe. Teadmatus olgu pühitsetud kunas maailma lõpu puhul, või muu katastroofi mille tulemist ei saa ära hoida, on parem minna teadmatuses enda saatuse suunas kui närvitseda ja halada enam viimased sekundid. Aitab kaasa ka mote "Ela iga sekundit oma elus, nagu need oleks su viimased".
PS! kuradima külm on, pidin ikka jätma akna lahti, aga vähemalt on värsket õhku . . . tuba täis . . . vahet pole kui petlik see näis . . .

Vatsti peaks loeng ka lõppema. Ma imestun enda võime üle totaalselt ignoreerida kõlaritest tulevat juttu. Midagi pole teha, vaja netist istuda. Igatahes, algplaan oli filosoofia koduste töödega tegeleda, aga siuke plaanid on lootusetud (hopeless from the get go).
Mind valdus suur hämming, kui nägin, et välja on tekkinud mingi valge kraam. Lumi nagu see olla ei saaks kuna tegemist on Eestiga. Meil on lumi siis kui peaks päevitamisperiood olema.
Peaks hakkama rüperaali kokku pakkima, aga ei viitsi. Kui alustada, millegi kirjutamist siis tekib sõltuvus sellele mingisugune lõpp tekitada.
Tegelikult ma olen mõelnud hakata kirjutama uut lugu. Hägune idee tuli mulle unes. Seal oli inimestel võime hologrammina ajas rännata. Aeg oli kindel käidud rada, millele sai tagasi vaadata, kuigi muuta seda ei saanud. Tegelastes pole ma kindel, aga ma tahaks läheneda sellele inimese vaatevinklist, kelle elu hakkab muutuma tänu hologramm ajarändamise pärast. Räpased perekonna saladused jne võib ilmavalgust näha. Kujutan ette, et tuleks paari leheline toore jutuke ning kui võtta asja veel tõsisemalt siis oma 5-6 lehte.
Igatahes, nüüd läheneb filosoofia seminar nagu rong, mille pidurid ei tööta.
NB! mulle üldse ei meeldi, et see külastuste lugeja märgib ka minu käimised enda bloggil.

Vot just selline tunne on mul igapäev. Minu suutmatus end motiveerida liikuma on mõrvalik mu närvidele. Ma lihtsalt ei saa aru, kuida satuvad mu tegemised alati viimase peale, kuigi ma pidevalt närveerin nende pärast.
Järgmine nädakvahetus on lähenemas oma lõpule. Kuidagi kuuresti läheb see aeg, kui tahaks vaid vedeleda ja uurida kuidas elu käib. Tuleks midagi huvitavat telekast vähemalt, aga ei. Aint tantsimine jne. lollamine. Kusjuures, minu suureks rõõmuks, on see tantsimine mitmest kohast paralleelselt. Ärge saage valesti aru, mul pole tantsu vastu midagi, aga tants pole elu ikkagist.
Aga jah, nädalavahetus oli muidu vaatamiste rikas, sain jälle liikuvat kino mängida ja filme näitamas käia tuttavate pool. Kuigi paroodiate vaatamine muutus peasündmuseks õhtu poole.
Igatahes, luban olla loomingulisem järgmnine kord siis ei pea kohvi käes seda lugema(ega kirjutama), mis ma kirja panen.

bai bai xD

Kuidagi pimeda võitu on viimasel ajal. Eks peabki olema arvestades, et tegemist on detsembriga. Lumevaesem kuu Eestis kui täpsem olla. Vaatan filmi valetamisest(ma ei kujuta ette mitmekümnendat korda), pigem sellest kui ei saa valetada. Suht totter olukord, inimene luiskab suht palju elu jooksul. Alati pole aus vastus aus inimese suhtes.
Tahaks midagi kasulikku ka homme teha, muidu oleks . . . nihu päev.
Ma olen märganud, et nihusti läinud stseenid on paremad on kui film ise. Vähemalt naljakad halvade komöödiate puhul.

Igatahes . . .

Tere
Minu
Uus
Vihik

Nii ma alustasin kooli ajal enda vihikuid. Isegi kui polnud nõutud otseselt nende sõnade väljakirjutamine. Taoline sissejuhatus aitas sisseelada sellese vihikusse, või siis hiljem, kaustikusse. Alustav sõna on alati olnud tähtsal kohal. See aiatab paika panna meeleolu.
Igatahes, Kes Ma olen? Ok ok, natuke imelik seda enda käest küsida, aga lugejal on põnevam. Ma olen planeet Maa elanik nii paarkümmend aastat. Naabrid on siin üsna huvitavad. Olen imeliku iseloomuga. Ei taha ennast korrata, aga meeldib teisi jäljendada. Võin igasugu totrust rääkida enda kohta, aga kõige tähtsam teadmine minu kohta on JUHUSLIKKUS. Ma ise ka ei tea, mida järgmisena teen.