Arvamus . . .

Maailm on ilus, kuid ka julm koht. Raske on uskuda, et kõik see halb, mis juhtub, on vaid juhuslik ning ei oma mingit suuremat mõttet/kavatsust. Kui Darwin kirjutas oma kurikuulsat raamatut evolutsioonist, siis ta kartis enda avastust. Ta kartis, mida see võib teha inimeste arusaamadele. Tema jaoks on loodus ülesehitatud põhimõttele, et tugevam jääb ellu. Aga see ei kattu moraalidega, mis on väljakujunenud inimajaloo jooksul. Samas võib ka mõelda, et moraalid pole alati seotud religioose algatusega. Kas on tõesti nii raske ettekujutada, et paha ja halb, ei saanud väljakujuneda lihtsalt, ilma paksude raamatute õpetusel.
Julmust võib ka suhtelisena ettekujutada. Kas on julm tappa saakloom, et saaks enda pere toidetud? Milleks üldse elusolendid eksisteerivad, kui mitte paljuneda ning kindlustada enda liigi säilimine. Kui vaadata loodussaateid siis võib tekkida kurbus, kui näed väikest loomadest tapetuna kiskja poolt, aga kas nende kiskjate tibatilluke pesakond ei vääri elamist? Ma nimetaks seda Tom & Jerry argumendiks. Natuke lollakas nimi, aga mul on selleks põhjus. Kui vaadata nende loomakeste pidevat kaklemist siis on näha, et Tom tahab Jerry kätte saada, võimalusel ka nahka pista. Jerry, aga pigem saaklooma rollis ning põgeneb. Miks ma kasutasin sõna "pigem"? Jerry on kergelt sadist, ta piinab seda kassi, samas luues enda posiitiivse kangelase, see annab aga Tom'ile negatiivse alatooni. Vägagi mittevajalik. Eriti kunas Tom peaks saama kätte Jerry, sest nii on loodus neid loonud. Miks peaks me pidama kassi antikangelaseks, kui see hiir on ta toiduks. Nad ei hakka koos juustu närima. Ma pole kindel, kas kassid üldse suudavad juustu seedida.
Kuigi ma olen agnostika ja ateisti suunas kalduv inimene, võib mu tekstist väljalugeda loodusliku valiku nägemist, kui pühana. Jah, ma nendin fakti, et pean looduse otsuseid peaaegu ainuõigeks. See pole tõesti eriti erinev püharaamatu lugemisest ja selle sõna uskumisest. Kuigi ma usun seda teaduslikel kaalutustel, ei tee see sellest vähem uskumist. Samas, evolutsiooni ei käi religiooni alla. Mu "point" on öelda, et miski pole täiesti kindel me maailmas. Isegi teadus võib vaid filoofide mõttelennuna tunduda hetkel, kui miski loogilisel ja teaduslikum koputab me hüpoteetilise aknale. Või isegi Johari aknale.
Aga julmus . . . seda on palju maailmas. Vahest on vaja mingit usku, mis paneks sind tahtma näha homset, tekitaks lootust. Inimene on naljakas olevus, talle on vaja head, halba; lootusi, kaotust jne. Ilma taoliseta oleks maailm tuimem. Aga kuna me elame vaid üürikese siis ei maksa jääda toppama igale kaotusele ning mitte unustada enda võidujoovastusse. Tähtis on kogeda ja elada mitme põlve eest. Kõik need kogemused ja teadmise, mis me omandame, saame anda edasi järgmise põlvele. Mõtlelgem kui palju rikkamana nad oleks. Elu väärtuslikus ei kao masu ajal. Järelikult ei tohi karta enda elu jagamist teistega.
Usku on vaja, olgu selle ametlikuk nimetus, mis tahes.