Pole midagi paremat(sic) kui vaadata filmi, kui sul keskmiselt halvad eelarvamused. Ning filmi vaadates sa aina rohkem elad kaasa ning raputad maha enda negatiivsuse. Väga groovey tunne. Igatahes, vaatasin ära ning jäin mõtlema, kas seda "Jah" kõigele saab ära mängia ka reaalsuses. Võib-olla prooviks seda, kui tunnene, et elu on piisavalt äärmustes. Mul on küll siukseid perioode olnud, kus aina rohkem elu imiteerib kunsti. Vast taolistel hetkedel teen sotsiaaleksperimente.
Aga film oli tõesti üllatuslikult head. Kartsin, et tuleb Liar Liar koopia, aga näe, polnud. Naispeaosatäitja oli hawt nagu tavaliselt. Omapärane näitlejanna, siuke poisilik kõneviis. Operaatori töö oli korralik. Ei käinud see kaamera futurislikult igasse suunda nagu meeldib tänapäeva filmides teha. Ideaalne näide on Cloverfield. Päris nii ka ei saa filmi teha. See ei ole reaalsus kui jooksed kaamera käes ringi mingite cookie-monsterite eest. Holy shit monster, let me take my camera with me so I can slow down my running and film my ass getting chewed off.
Mida veel öelda, ah jaa ülemistel hakkas disko peale, mõnna ajuvaba muusika, mis paneb kapid värisema. Karaokega samal tasemel.
Ning hakkake Wing Tsun'i õppima xD
1 kommentaar:
I don't get it
Postita kommentaar